Background Image
Table of Contents Table of Contents
Previous Page  30 / 218 Next Page
Basic version Information
Show Menu
Previous Page 30 / 218 Next Page
Page Background

29

K

aru kuuse otsas,

üll tal rõivad uued:

heinakõrtest kaatsades,

õlgedest särgikus,

kivisis kindais,

savikingades.

Uhkelt urises,

hõimulõnga keris

mehiseil sõnul

ammuseist aastaist,

endisist päevist,

rohkeist hõimuasjust.

– Mina olen vana,

kuula mind nüüd, rahvas,

kõike ma meeles pean,

möödunut seletan,

räägin lugu teile,

kui kuulate, velled.

Kui mu sõnu järgite,

te elu võtab hoogu,

liigub soodsas suunas,

satute õnne teele.

Mu sõnu nüüd kõik kuulake

ja aina valvsad püsige!

Karu juttu alustas –

sõnad tal nagu targal.

Н

а вершину ели,

Где ветра лишь пели,

Конди влез проворно

В пояске узорном,

В портах из крапивы,

В сапогах из глины,

В каменных дельницах

На потеху птицам.

Голосом медвежьим,

Чтоб узнали в вежах,

Возгласил о вечном

На людском наречье:

– Я уже не молод,

Чую смерти холод,

Но скажу вам, люди,

Вам – потомкам Чуди!

Выслушайте, братья,

Что хранила память,

Я надеюсь, слово

Путь укажет новый,

Где найдёте счастье.

Это в вашей власти!

Слушайте! Внимайте!

Слов не забывайте.

Было в речи Конди

Многое от нойды.